Võrkpallilaagri viimane päev

Võrkalaager oli mul 1-10. juulini. See oli vinge :) Oioi ja mis lahedaid asju seal kõike sai tehtud - Olin JAKKKOTER-i tiimis, ehk samas tiimis kahe aski kuulsusega (kui see peaks midagi tähendama lol :D) ehk siis T = tom ehk kitseliha ja O = oskar ehk ossukar :D

Eieiei, tegelikult oli veel selline pull lugu, et selles vahetuses oli 27 poissi ja KÕIGEST 6 TÜDRUKUT! :D Üsna hullumas olime ju tegelikult :D haha

Olime igatahes ühes toas. Ja järv oli fucking kilomeetri kaugusel ja mäest VÄGA JÄRSULT alla (Thanks a lot Life) ja suht lebo oli. 2 korda päevas trenn 2 tundi trenn ja õhtune üritus ka. Vaevu oli aega puhkamiseks, aga piisavalt et saime kord majakaaslastega minna kohvikusse ja vaadata veidi ülevõlli kiikumist, kuulda kaugustest Oti kontserdit ja peale selle jõudsin läbi Harry Potter and The Order of The Phoenix-i (750 lehekülge, enne laagrit olin alles 180 lehekülje juures). Siin laagris oli nii tore - me hoidsime 100% kõik kokku ja nii nii niii niii niii niii niii niiii niii nii nii nii tore oli lihtsalt see laager :3

Igatahes siis viimastest päevadest laagris. Me eriti ei suhelnud poistega laagris (va. meeskonnas ja siis Jackie vestlused Hansuga + kes teda feissis lisasid jne, aga midagi erilist polnud) kuni mingi kell 12 eelviimaane öö. Jackie ja Liisa ütlesid et ma läheks keskmiste poiste tuppa 3 minutiks. lol. Aga nemad ei lasknud sisse. Aga läksin siis tagumiste poiste tuppa. lol. Olin 3 minti ära. No siis 3 tükki tulid meie tuppa kaasa. Normid olid, mängisime kaarte jms :D :D Aga Ralf ilmselgelt tahtis Isabeli :P :D hahhaha Betty mis teksti sa ajad, Betty LOL

Ok igatahes viimane päev oli hoopis teistmoodi. Lõkkeplats oli 3 km kaugusel. Japp. Tagasi saime auto autohaaval Marko autoga (Marko on meie tüdrukute treener) jõudsime üsna hilja tagasi mingi 12-ks olid kõik tagasi. JAKKKOTER võitis! :D Ha, igatahes öörahu oli viimane öö tegelt alles 2-e paiku. No igatahes. Me tahtsime õue minna spordisaali kaudu korraks. Hingama õhku. Ofc. Marko nägi ja me mingi nagu et Jajaa, me pillasime sendi kõigest maha no prob :D Haha, kui loll vale :D XD Kui targad me oleme. Igatahes olime mina Liisa ja Jackie. Ja siis üks poiss Hans kes loopis saalis korvpalli. Ja Marko hakkas meile rääkima. Et ... No ütleme nii et see hetk oli nagu filmis - Et ta ei saagi meid arvatavasti treenida järgmine aasta. See vestlus meie nelja vahel oli pikk ja vestluste vahepeale kuulda taustaks korvpalli põrgatusi. Ei tea midagi. Aga 90% tuleb meile uus treener ja vb isegi ei toimu trennid enam samas kohas ka. Ma alati sisimas põlgasin veidi Markot, kuna ta tundus just see tüüp kes ainult neid vaatab ja hoolib neist, kellel on tulevikupotensiaali. Aga see aeg, mis tundus tunde pikk oli esimene kord kolme aasta jooksul. Ja see oli liigutav. Ja kurbustunne tekkis. Et kõik jälle muutub. Täpselt nagu filmi või raamatu lõpus.

Jäime kõik vara magama arvestades, et meil oli viimane öö ja hilisem öörahu. Hommikul ärgates... oli selline... Külm. Lõpu tunne. Et see kõik saab läbi. Mis ta saabki. Ma kujutan et nii tunnevad inimesed kui nad 9-nda klassi lõpetavad. Mina arvatavasti nii kunagi ei tunne, kuna selline asi ei tundu lihtsalt nii suurepäraselt tähtis mulle. Aga siiamaani iga kord kui ma olen trenni vahetanud on see olnud Minu valik ja mina olen see kes lahkunud on. Nagu tavaliselt. Aga nüüd... Raske oli seal laagris veel need viimased tunnid olla. Eriti pakkimise lõpul, kui kõik ruum tühi oli. Olen kodus ja ma ei ole veel päris lõbu saanudki. Aga see ei jää sinnapaika, see lõbu veel tuleb, ma korraldan nii :) Igatahes ma ei tea mis sellest saab, aga igatsema jään küll trennis neid nalju jms. :D Nii kahju küll...