Ma suht olen alati oma sõpru kaitsnud, kui keegi midagi halvasti neile hakkab ütlema. Isegi kui see pole mu sõber, aga ma arvan, et see inimene lihtsalt ei ole seda mitte kuskilt otsast väärt, mida öeldakse tema kohta. Siis ma ei taha seda kuulata, ma lihtsalt võtan vastu sõimu avasüli, sest need inimesed lihtsalt ei tea millest nad räägivad. Enamasti mina ka ei tea, kuna tihti kui ma vaidlen asjadele vastu siis tegelikult ma olen samal arvamusel nendega. Need inimesed ei pea teadma, et neist on taga räägitud ja see kindlustab selle, sest see paneb inimese tundma halvasti. Aga kui on see keegi... kellest pole olnud võimalust taga rääkida, siis ma ei keeldu. Ma vahel üllatan ennastki inimeste suhtes, keda olen n-ö salaja kaitsnud - Andrea, Mona...vb keegi veel. Liiga palju halba asja pole hea. See on olnud minu instinkt alati. Ma olen küll eelnevaid inimesi taga rääkinud, aga ka kaitsnud. Ma ei tea miks tegelikult, need inimesed pole minu päris sõbrad.
Sõbrad on mulle alati kõike tähendanud. Keegi, kes mind ei karda, keegi, kes vaatab minu veidrustest üle. Keegi... kes suudab oma pilguga mulle tõtt rääkida sõnadega haiget tegemata ja keegi, kes suudab olla seal siis kui seda inimest on vaja. Mina võin nende samade inimeste vastu olla täielik bitch, sest nii ma lihtsalt olen, ma ei saa end parata. Tegelikult ma hoolin neist inimestest. Mina olen see, keda peab dešifreerima. Kas ma räägin tõsiselt või naljaga? Kas ma solvun või mitte? Kui ma solvun, siis ma algul ei ütle, aga pärast ei suuda ma kiusatusele vastu panna. Ma ei taha et keegi arvab et ma olen solvav või valelik või haigettegev. Või see kes KÕIGES alati süüdi on. Sest ma ei ole, MITTE KEEGI EI OLE.
Ma tahan olla kellegagi sõber, kes suudab olla SÕBER. Ehk toetav. Mitte kõigest inimene kellega vahetunnis juttu ajada. Keegi keda ma tahaks kaitsta. Praegu. On võrkpallist tekkinud need inimesed ja võrreldes nende sisu oma praeguste 'sõprade' sisuga, siis see ei ole võrreldav, kuna need niinimetatud 'sõbrad' täielikult kahvatuvad selliste inimeste kõrval. Roberta on siis erandiks, ta kullakallis ikka mulle!
Sõber on ka see keda ma ei karda kallistada, kellele lähedale minek ei ole kartus v mida awkwardi. Miks see tähtis on? See näitab täpselt kui avatud sa oled inimesele, kes sinu 'sõber' on. Ja neid inimesi kellega ei tahaks teha nii, neid on hirmutavalt palju....
No comments:
Post a Comment