Don't make me sad, don't make me cry...

Cause you and I... we were born to die...

Kummitab, sorry rahvas, see lugu on ülihea lihtsalt.

Ma olen rõõmus hetkel, aga ma kardan ühte asja... oma allergiaid. Veidi. Ma unustasin tabletid maha kui ööseks Mähele jäin ja mul hakkas halb. Ma olen õnnelik et und üldse sain, aga ma kardan et Kevad kordub. Kevadel kui mul oli niimoodi halb ma võtsin kõik tabletid mis ette jäid sisse (mingi 4-5 erinevat allergia või astma tabletti) korraga ja nii paar korda nädalas mingi kuu vältel. Sest ma ei oskanud muud. Ja see tundus täpselt õige olevat... Praegu olen võtnud nagu peab 1 tablett iga päev v üle päeva v 2 korda päevas kuidas kunagi. Aga... Ma ei taha nii et ma ei suuda oma tervise üle otsustada... kui ma võtaks tablette piisavalt palju siis oleks mul veidi parem mõnda aega... ma ei tea miks ma nii mõtlen. See häirib mind väga, aga nõnda see hetkel jääb. Ma üritan praegu 2 tabletti korraga, aga ma loodan et asjad liiga hulluks ei lähe, ma pole depressiivne inimene, ma olen pigem tõusu ja mõõna inimene. Lihtsalt ma ei tohi lasta end käest jälle ära... miks ma üldse seda siia blogisse kirjutan? Sest tahan vist sellepärast ikka :3

It's all for you...

Ma suht olen alati oma sõpru kaitsnud, kui keegi midagi halvasti neile hakkab ütlema. Isegi kui see pole mu sõber, aga ma arvan, et see inimene lihtsalt ei ole seda mitte kuskilt otsast väärt, mida öeldakse tema kohta. Siis ma ei taha seda kuulata, ma lihtsalt võtan vastu sõimu avasüli, sest need inimesed lihtsalt ei tea millest nad räägivad. Enamasti mina ka ei tea, kuna tihti kui ma vaidlen asjadele vastu siis tegelikult ma olen samal arvamusel nendega. Need inimesed ei pea teadma, et neist on taga räägitud ja see kindlustab selle, sest see paneb inimese tundma halvasti. Aga kui on see keegi... kellest pole olnud võimalust taga rääkida, siis ma ei keeldu. Ma vahel üllatan ennastki inimeste suhtes, keda olen n-ö salaja kaitsnud - Andrea, Mona...vb keegi veel. Liiga palju halba asja pole hea. See on olnud minu instinkt alati. Ma olen küll eelnevaid inimesi taga rääkinud, aga ka kaitsnud. Ma ei tea miks tegelikult, need inimesed pole minu päris sõbrad.

Sõbrad on mulle alati kõike tähendanud. Keegi, kes mind ei karda, keegi, kes vaatab minu veidrustest üle. Keegi... kes suudab oma pilguga mulle tõtt rääkida sõnadega haiget tegemata ja keegi, kes suudab olla seal siis kui seda inimest on vaja. Mina võin nende samade inimeste vastu olla täielik bitch, sest nii ma lihtsalt olen, ma ei saa end parata. Tegelikult ma hoolin neist inimestest. Mina olen see, keda peab dešifreerima. Kas ma räägin tõsiselt või naljaga? Kas ma solvun või mitte? Kui ma solvun, siis ma algul ei ütle, aga pärast ei suuda ma kiusatusele vastu panna. Ma ei taha et keegi arvab et ma olen solvav või valelik või haigettegev. Või see kes KÕIGES alati süüdi on. Sest ma ei ole, MITTE KEEGI EI OLE.

Ma tahan olla kellegagi sõber, kes suudab olla SÕBER. Ehk toetav. Mitte kõigest inimene kellega vahetunnis juttu ajada. Keegi keda ma tahaks kaitsta. Praegu. On võrkpallist tekkinud need inimesed ja võrreldes nende sisu oma praeguste 'sõprade' sisuga, siis see ei ole võrreldav, kuna need niinimetatud 'sõbrad' täielikult kahvatuvad selliste inimeste kõrval. Roberta on siis erandiks, ta kullakallis ikka mulle!

Sõber on ka see keda ma ei karda kallistada, kellele lähedale minek ei ole kartus v mida awkwardi. Miks see tähtis on? See näitab täpselt kui avatud sa oled inimesele, kes sinu 'sõber' on. Ja neid inimesi kellega ei tahaks teha nii, neid on hirmutavalt palju....

Võrkpallilaagri viimane päev

Võrkalaager oli mul 1-10. juulini. See oli vinge :) Oioi ja mis lahedaid asju seal kõike sai tehtud - Olin JAKKKOTER-i tiimis, ehk samas tiimis kahe aski kuulsusega (kui see peaks midagi tähendama lol :D) ehk siis T = tom ehk kitseliha ja O = oskar ehk ossukar :D

Eieiei, tegelikult oli veel selline pull lugu, et selles vahetuses oli 27 poissi ja KÕIGEST 6 TÜDRUKUT! :D Üsna hullumas olime ju tegelikult :D haha

Olime igatahes ühes toas. Ja järv oli fucking kilomeetri kaugusel ja mäest VÄGA JÄRSULT alla (Thanks a lot Life) ja suht lebo oli. 2 korda päevas trenn 2 tundi trenn ja õhtune üritus ka. Vaevu oli aega puhkamiseks, aga piisavalt et saime kord majakaaslastega minna kohvikusse ja vaadata veidi ülevõlli kiikumist, kuulda kaugustest Oti kontserdit ja peale selle jõudsin läbi Harry Potter and The Order of The Phoenix-i (750 lehekülge, enne laagrit olin alles 180 lehekülje juures). Siin laagris oli nii tore - me hoidsime 100% kõik kokku ja nii nii niii niii niii niii niii niiii niii nii nii nii tore oli lihtsalt see laager :3

Igatahes siis viimastest päevadest laagris. Me eriti ei suhelnud poistega laagris (va. meeskonnas ja siis Jackie vestlused Hansuga + kes teda feissis lisasid jne, aga midagi erilist polnud) kuni mingi kell 12 eelviimaane öö. Jackie ja Liisa ütlesid et ma läheks keskmiste poiste tuppa 3 minutiks. lol. Aga nemad ei lasknud sisse. Aga läksin siis tagumiste poiste tuppa. lol. Olin 3 minti ära. No siis 3 tükki tulid meie tuppa kaasa. Normid olid, mängisime kaarte jms :D :D Aga Ralf ilmselgelt tahtis Isabeli :P :D hahhaha Betty mis teksti sa ajad, Betty LOL

Ok igatahes viimane päev oli hoopis teistmoodi. Lõkkeplats oli 3 km kaugusel. Japp. Tagasi saime auto autohaaval Marko autoga (Marko on meie tüdrukute treener) jõudsime üsna hilja tagasi mingi 12-ks olid kõik tagasi. JAKKKOTER võitis! :D Ha, igatahes öörahu oli viimane öö tegelt alles 2-e paiku. No igatahes. Me tahtsime õue minna spordisaali kaudu korraks. Hingama õhku. Ofc. Marko nägi ja me mingi nagu et Jajaa, me pillasime sendi kõigest maha no prob :D Haha, kui loll vale :D XD Kui targad me oleme. Igatahes olime mina Liisa ja Jackie. Ja siis üks poiss Hans kes loopis saalis korvpalli. Ja Marko hakkas meile rääkima. Et ... No ütleme nii et see hetk oli nagu filmis - Et ta ei saagi meid arvatavasti treenida järgmine aasta. See vestlus meie nelja vahel oli pikk ja vestluste vahepeale kuulda taustaks korvpalli põrgatusi. Ei tea midagi. Aga 90% tuleb meile uus treener ja vb isegi ei toimu trennid enam samas kohas ka. Ma alati sisimas põlgasin veidi Markot, kuna ta tundus just see tüüp kes ainult neid vaatab ja hoolib neist, kellel on tulevikupotensiaali. Aga see aeg, mis tundus tunde pikk oli esimene kord kolme aasta jooksul. Ja see oli liigutav. Ja kurbustunne tekkis. Et kõik jälle muutub. Täpselt nagu filmi või raamatu lõpus.

Jäime kõik vara magama arvestades, et meil oli viimane öö ja hilisem öörahu. Hommikul ärgates... oli selline... Külm. Lõpu tunne. Et see kõik saab läbi. Mis ta saabki. Ma kujutan et nii tunnevad inimesed kui nad 9-nda klassi lõpetavad. Mina arvatavasti nii kunagi ei tunne, kuna selline asi ei tundu lihtsalt nii suurepäraselt tähtis mulle. Aga siiamaani iga kord kui ma olen trenni vahetanud on see olnud Minu valik ja mina olen see kes lahkunud on. Nagu tavaliselt. Aga nüüd... Raske oli seal laagris veel need viimased tunnid olla. Eriti pakkimise lõpul, kui kõik ruum tühi oli. Olen kodus ja ma ei ole veel päris lõbu saanudki. Aga see ei jää sinnapaika, see lõbu veel tuleb, ma korraldan nii :) Igatahes ma ei tea mis sellest saab, aga igatsema jään küll trennis neid nalju jms. :D Nii kahju küll...