Teate neid momente kus kui miljon asja lihtsalt koguneb sinu sisse, halbu asju ja siis mõne aja pärast kui liiga palju saab see kõik plahvatab?!!! Ma usun et me kõik teame, minul lähiaegadel pole olnud aga mingi paar kuud vb kuu aega tagasi oli küll absoluutselt selline tunne nagu kõik halvad asjad minu elus on eesmärgiga mind allapoole kukutada kuni pole enam ühestki asjast kinni haarata. Väga vastik on kui kõik asjad, mis sulle tähtsad elus on kogunevad kui ühte tõrvakatlasse mis keeb sinu halbadest tunnetest ja sündmustest toitudes... Sellest tundest on meeletult raske lahti saada, aga samas see tuleb tagasi jälle ja alati ning alati ta tuleb tagasi.
Elu on tõepoolest vahel kummaline, sest ma ei kujuta ette, mikspärast ma peaksin nii kurb üldse olema. Siis kui ma kõik kõva häälega välja ütlen iseendale, siis ei tundu enam miski nii hull. Aga samas kui inimesed on ümber ja siis inimeste teguviis ja sinu enda mõtted lihtsalt hakkavad tiirlema su peas edasi-tagasi ja enamasti ignoreeritakse. Kuni see loomulikult siis pilgeni täis on ja oma piiripunktini jõuab ja kõik mis sulle vähedigi tähtis on on kadunud. Kadunud ja kadunud. Asjad juhtuvad mida lihtsalt ei suuda selgitada. Mille vastu võitlemiseks me end ette valmistame kuigi me juba teame et iga kord on erinev. Aga siiski on see meie loomuses püüda valmistada end ette halva jaoks.
Miks me ei julge sõpradele rääkida tihtilugu? Sest nemad ei saa aru ja paratamatult on nad seotud sinuga, niiet teie suhtlemine võib tundmatuseni muutuda niipea kui midagi palju hullemat on tulemas, millest tekiks isu neile jagada. Nad lihtsalt ei vaata sinu poole samamoodi. Nii kaua kuni tundud kellegile ühtemoodi inimesena ollakse sinu vastu ühtemoodi, aga nii kui asjalood teistpidi on siis millegipärast miski muutub. Nendes, mitte sinus. Ja on nii raske aru saada mis nii teistmoodi on, milles siis asi on? Mu välimus võib olla teine, minus võib olla sinu jaoks midagi uut, kuigi vahel on need asjad mis minus juba ennist olid millest sa lihtsalt ei teadnud enne, minu iseloom võib olla muutunud. Aga mikspärast peaksid inimesed kartma olla nemad ise minu juures? Siis kui ma nendega ise pahandan, siis ma loodan, et nad saavad aru, et mind miski häirib. Aga nad ei tohiks siiski kuidagi teistmoodi minuga käituda, sest mina mäletan neid nii nagu nad olid. Ja kui asjad ei ole enam nii nagu nad olid siis just niimoodi sõprussuhted lahknevad. Või peab teistmoodi suhtlema nende inimestega. idk. Aga mu iseloom ja põhiline enamus on minu juures ikkagi sama! Niiet miks paar sõna üldse nii palju loeb? Miks see muudab nii radikaalselt meie sisemist arvamust teisest kuni lausa piirini, kus sa isegi ei taha enam kedagi usaldada, kuna keegi ei usalda enam sind?
Miks peaksin mina elama kartuses, et miski tuleb? Ta tuleb niikuinii ja teadmine et ta tuleb või isegi millal ta tuleb ei muuda suures perspektiivis midagi, sest elu tegelikult ei saa ette planeerida. Ei saa lihtsalt, see on sisuliselt võimatu nohh, ja seetõttu me peame olema valmis asjadeks sellel hetkel kui nad tulevad, mitte ennem kui vaja. Sest kogu elu energia ei tohiks minna selle peale kuidas end ette valmistada selleks, et sul oleks paar päeva vähem järjest halb tuju. Fuck you, sest newsflash - niikuinii on keegi, kes selle halva tunde jällegi tekitab ja siis on küll hea kui on energiat sellega tegeleda. Energia tuleb ja läheb. Kui seda säilitada proovid siis see kui aurub aegamisi ära. Kord peab laskma veidigi oma rõõmu minema, vabatahtlikult just. Sest siis sa aktsepteerid õnnetusi mis on tulemas ja oled isegi üllatunud, kui rahulikult sa suudad nendega hakkama saada, kui nad tulevad. Kõik on kõik ja kõik on kõigi kõik kõigele ja kõigelt kõige kõigele kõike on kõike kõigele olemas. Ma kasutasin ainust sõna mis sobib kogu maailma jaoks. Me oleme kõik - Ja me peaksime rohkem kokku hoidma. Unity is everything. ;)
Kõik.
No comments:
Post a Comment