God is stronger than my _____

See oli selle reede noorteka teema. Jumal on võimsam kui mu _____. (täida tühik) Millest on Jumalam võimsam, mis mind hästi ei pane tundma hästi või mis on minu komistuskivi aga millega suudab Jumal mind aidata. Täitke lünk. Eelmine noortekas me läksime mere äärde, võtsime kivi, kirjutasime üles millest on Jumal võimsam ja viskasime selle merre ära. Kaugele. Tehke palun sama, isegi kui te pole usklikud. Miski mis te tahate et enam teid ei vaevaks, võtke kivi ja pange see kirja sinna ja visake kaugele merre. Täitke lünk :) (PS. Ma ei ole valmis maailmale ütlema mis minu kivil oli kirjas)

No mida asja

WTSF mul on nagu nii pikad romaanid need viimased postitused tulnud, siirad vabandused selle eest :D Loodan, et kesiganes mu blogi loeb, leiab sellest huvitavat lugemist endile. Ausalt, ma ei arva, et seekord seda ainult endale teen, toetajaskond on vägagi hea omadus blogil ;) Palju toredam on kohe seda kirjutada :D

Ma vahel mõtlen, et olen kunstiinimene...

Mulle meeletult meeldib oma lõbuks laulda erinevaid laule mis ma raadiost kuulen. See pole kunst. Aga see, et mulle meeldib oma meloodiad, oma tehnikaid ja erinevaid kiikse-kääkse oma hääles proovile panna, vot see on juba midagi rohkem kunstipärast :D  Mulle meeldib vahel oma häälele väljakutse teha, vahel mulle meeldib aga lihtsalt omaette laulda. Mulle meeldib, kui elul on muusika taga, jällegi suurem kontroll elu üle :D Aga mulle meeldib kõvema häälega laulda ka sellepärast, et ma veidi oskan ka laulda :D Ma suudan laulda seda, mis standardnormis ette näeb ja ma suudan ka omapoolset eripära tuua ja see on kunst :D See on lausa anne. Aga samas on alati momente kui ma näen kedagi, kes on osavam ja küll siis on tuju mõnda aega maas, eriti siis, kui sina üritad sellel alal ka konkureerida võib-olla ükspäev... (kuigi konkureerimine iseenesest pole ise üldse kunst)

Mul veidi huumorisoont on ka :D Aga mitte kõige parem muidugi, aga seda võib ka andeks/talendiks nimetada, mis on ka tegelikult kunst. Samuti on ka näiteks tantsimine, näiteks mina ei oska kohe üldse tantsida :D aga selle ma elan lebolt üle, pole kunagi osanud tantsida, valssi ka mitte :D Aga see et sul on pidev vajadus tantsu järele ja et sa tahad näha oma keha liikumas ja parandada ja olla teiste liikumisest jne inspireeritud, siis see on ka kunst. Samuti aitavad kõik kunstid mis üldse on (neid on ikka väga väga palju siin maamuna peal) ühte teist ala kõige rohkem. Kunst kunst. See mis sa paberile paned. Oma enda ihuga teed mingi abivahendi kas pliiatsi, pintsli jne-ga ja jätad põhimõtteliselt kuhugi kaua kestva jälje. Mis ei jää vaid mällu, vaid see on seal samas, sellel paberil (vms).

Mulle meeldib ka kritseldada kuigi ma tean, et see anne mul nii tugev ei ole, see kujundite või/ja kujutluspildi paberile panemine. Aga ma omajagu ikka oskan julgen öelda :D Kui mul on suurem töö, millele ma keskendun siis ma vahel üllatan ennastki oma oskustega. Aga samas, mõneti on kõik see elust, tantsimisest, laulmisest ja teistest elu kunstidest inspireeritud. See kunst ei ekisteeriks teiste kunstidega. See on aus tõde. Kunsti üldse kiputakse alahindama. Seda ei tohiks teha. Igasugune kunst on meie kehade ja meie meelte tõlgendus mitte just küll alati meie nägemustest, aga meie meeltest. Meis lasuvast kunstist. Nii palju on kunsti maailmas, kõik ei pea olema just 'professionaalne', et olla kunst! Pidage seda meeles! Kunst on kunst, kama kaks mis hinnaga! :D

Siis kui miljon asja korraga meile pähe kukub...

Teate neid momente kus kui miljon asja lihtsalt koguneb sinu sisse, halbu asju ja siis mõne aja pärast kui liiga palju saab see kõik plahvatab?!!! Ma usun et me kõik teame, minul lähiaegadel pole olnud aga mingi paar kuud vb kuu aega tagasi oli küll absoluutselt selline tunne nagu kõik halvad asjad minu elus on eesmärgiga mind allapoole kukutada kuni pole enam ühestki asjast kinni haarata. Väga vastik on kui kõik asjad, mis sulle tähtsad elus on kogunevad kui ühte tõrvakatlasse mis keeb sinu halbadest tunnetest ja sündmustest toitudes... Sellest tundest on meeletult raske lahti saada, aga samas see tuleb tagasi jälle ja alati ning alati ta tuleb tagasi.

Elu on tõepoolest vahel kummaline, sest ma ei kujuta ette, mikspärast ma peaksin nii kurb üldse olema. Siis kui ma kõik kõva häälega välja ütlen iseendale, siis ei tundu enam miski nii hull. Aga samas kui inimesed on ümber ja siis inimeste teguviis ja sinu enda mõtted lihtsalt hakkavad tiirlema su peas edasi-tagasi ja enamasti ignoreeritakse. Kuni see loomulikult siis pilgeni täis on ja oma piiripunktini jõuab ja kõik mis sulle vähedigi tähtis on on kadunud. Kadunud ja kadunud. Asjad juhtuvad mida lihtsalt ei suuda selgitada. Mille vastu võitlemiseks me end ette valmistame kuigi me juba teame et iga kord on erinev. Aga siiski on see meie loomuses püüda valmistada end ette halva jaoks.

Miks me ei julge sõpradele rääkida tihtilugu? Sest nemad ei saa aru ja paratamatult on nad seotud sinuga, niiet teie suhtlemine võib tundmatuseni muutuda niipea kui midagi palju hullemat on tulemas, millest tekiks isu neile jagada. Nad lihtsalt ei vaata sinu poole samamoodi. Nii kaua kuni tundud kellegile ühtemoodi inimesena ollakse sinu vastu ühtemoodi, aga nii kui asjalood teistpidi on siis millegipärast miski muutub. Nendes, mitte sinus. Ja on nii raske aru saada mis nii teistmoodi on, milles siis asi on? Mu välimus võib olla teine, minus võib olla sinu jaoks midagi uut, kuigi vahel on need asjad mis minus juba ennist olid millest sa lihtsalt ei teadnud enne, minu iseloom võib olla muutunud. Aga mikspärast peaksid inimesed kartma olla nemad ise minu juures? Siis kui ma nendega ise pahandan, siis ma loodan, et nad saavad aru, et mind miski häirib. Aga nad ei tohiks siiski kuidagi teistmoodi minuga käituda, sest mina mäletan neid nii nagu nad olid. Ja kui asjad ei ole enam nii nagu nad olid siis just niimoodi sõprussuhted lahknevad. Või peab teistmoodi suhtlema nende inimestega. idk. Aga mu iseloom ja põhiline enamus on minu juures ikkagi sama! Niiet miks paar sõna üldse nii palju loeb? Miks see muudab nii radikaalselt meie sisemist arvamust teisest kuni lausa piirini, kus sa isegi ei taha enam kedagi usaldada, kuna keegi ei usalda enam sind?

Miks peaksin mina elama kartuses, et miski tuleb? Ta tuleb niikuinii ja teadmine et ta tuleb või isegi millal ta tuleb ei muuda suures perspektiivis midagi, sest elu tegelikult ei saa ette planeerida. Ei saa lihtsalt, see on sisuliselt võimatu nohh, ja seetõttu me peame olema valmis asjadeks sellel hetkel kui nad tulevad, mitte ennem kui vaja. Sest kogu elu energia ei tohiks minna selle peale kuidas end ette valmistada selleks, et sul oleks paar päeva vähem järjest halb tuju. Fuck you, sest newsflash - niikuinii on keegi, kes selle halva tunde jällegi tekitab ja siis on küll hea kui on energiat sellega tegeleda. Energia tuleb ja läheb. Kui seda säilitada proovid siis see kui aurub aegamisi ära. Kord peab laskma veidigi oma rõõmu minema, vabatahtlikult just. Sest siis sa aktsepteerid õnnetusi mis on tulemas ja oled isegi üllatunud, kui rahulikult sa suudad nendega hakkama saada, kui nad tulevad. Kõik on kõik ja kõik on kõigi kõik kõigele ja kõigelt kõige kõigele kõike on kõike kõigele olemas. Ma kasutasin ainust sõna mis sobib kogu maailma jaoks. Me oleme kõik - Ja me peaksime rohkem kokku hoidma. Unity is everything. ;)

Kõik.